Digitarkuse kursuse harjutus

Digitarkuse kursuse harjutus

Mis on Lorem Ipsum?

Lorem Ipsum on lihtsalt proovitekst, mida kasutatakse printimis- ja ladumistööstuses. See on olnud tööstuse põhiline proovitekst juba alates 1500. aastatest, mil tundmatu printija võttis hulga suvalist teksti, et teha trükinäidist. Lorem Ipsum ei ole ainult viis sajandit säilinud, vaid on ka edasi kandunud elektroonilisse trükiladumisse, jäädes sealjuures peaaegu muutumatuks. See sai tuntuks 1960. aastatel Letraset’i lehtede väljalaskmisega, ja hiljuti tekstiredaktoritega nagu Aldus PageMaker, mis sisaldavad erinevaid Lorem Ipsumi versioone. Continue reading “Digitarkuse kursuse harjutus”

The real Holiday #relaxtothemax

Olen Bulgaarias, käes on viimane relaxed õhtu. Nicola läks juba hommikuse lennuga ja olen nüüd üksinda järgmises hotellis. Võrreldes esimesega on siin suurem ja mõnusam bassein, aga hinnavahe on ikkagi suuresti mägatav. Eelmine oli puhas, kaunis ja kindlasti uuem. Staff oli esimeses palju sõbralikum ja viisakam kui siinne staff. Üleüldse peab mainima, et bulgaarlased on üsna ebaviisakad. Klienditeenindus, viisakus ja lahkus on nulli lähedane. Vaid kahel korral olen saanud sõbraliku vastuse, kui midagi küsinud olen. Teistel kordadel on laused ühesõnalised, ülbed, vastikud.

Ilmad on olnud super, tean, ka Eestis samal ajal samad ilmad, aga ma ei kahetse aja valikut. Igaljuhul on siin rohkem puhkus, kui see Eestis oleks olnud. Ja pealegi mis fun on tööl olla, kui väljas päike lõõskab?!

Siin on nii palju odavat nänni 😀 No ostsin minagi endale firmaka rahakoti ja iss’ile Tommy särgi 😉 Midagi traditsioonilist kaasa osta ei ole. Müügil on Türgi maiustused, Putini pildiga rannalinad ja hiina rannanänn ja muidugi ohtralt rip-off kaupa, mille lõksu ka mina langesin. Tna nägin mega ägedaid kotte, sellised stiilsed ja ei tundunud võltskaubana. Kutt, kes asju müüs reklaamis ka kui käsitööd. Ma siis küsisin, et kes neid teeb. Ta: ei tea, Türgist tulevad 😀 sinna paika need siis ka jäid.

Nicolaga käisime iga õhtu väljas. Mõnel õhtul klubitamas ja teistel niisama chillimas. Kordagi ei teinud ise süüa ja peab mainima, et toitu bulgaarlased juba oskavad teha. Vaid ühel korral oli toit seedimatu 😀 Eriti head toidud juhtusid meile Sofias. Klubi kogemus oli suht naljakas. Klubid oli täis noori, kes olid 10-15a nooremad. Suht vanana tundsime end, isegi N, kes on minust 3a noorem. Ma muidugi näen noor välja ja nii mõnigi noor poiss tuli minuga flirtima. Ja siis ma mõtlesin, et kui ma oleks 15a lapse saanud, siis võiks olla ta mu poeg 😂 N võrdles neid oma vennaga, kes on 16. Ühesõnaga nende purjus ja narko uimas laste seast me sõpru ei leidnud. Polnudki vaja. Paaril õhtul istusime hotelli rõdul ja jutustasime hommikuni. Nii relaxed ja mõnus oli kõik see.

Inglise keelega saab siin hakkama, aga vene keel oleks hiiglasuureks abiks. Isegi minu pursitud numbrid ja paarid vale grammaga laused olid abiks. Mis siin salata, mulle meeldib vene keel ja ka soovin väga seda uuesti õppida. Et ma räägiksin nii hästi, et kui ma Paavli Maximasse lähen ja ükski müüja minust aru ei saa, siis saan vene keeles öelda: Mina ei pea oskama vene keelt, ometi õppisin selle Eestis elades ära, aga sina Eestis elades ja töötades klienditeenindaja pead eesti keelt oskama! Uhh… see on muidugi omaette teema, aga ka siin. Ma näen mega turist välja, aga ikka pöördutakse minu poole “strastvui”. Ja sama jama oli Küprosel. Siis mul Kopli kogemust ei olnud ja suhtusin sellesse huumoriga. Hetkel tuleb minu suust raudne “Helloo” ja kui peaks juhtuma, et minu poole pöörduja on siiras ja viisakas, aga ei kavarkuti inglishit, siis võin paruskit purssida.

Teisi eestlasied olen kohanud korra. Täna bassu ääres sattusin nendega kõrvuti. Aga tüüpilise eestlasena kaalusin, kas võiks/peaks tervitama ja otsustasin vaikida 😀

Aga näis, kui hommikusöögil neid kohtan, siis vast ikka annan endast märku. Sest tegelikult on tore välismaal olles Eesti keelt kuulda. See on nii armas tunne, et kuigi meid on nii vähe, siis jagub meid kõikjale.

Üks kehva asi veel: wifi!!!!! Seda lihtsalt ei ole. No on, aga nii halb! Harjumatu. Ja hetkel (ka eelmises) hotellitoas seda ei ole, isegi grammi võrra mitte. Seega, joon siin all lobbis oma joogi lõpuni, teen viimase tiiru instas ja siis tuppa, et homseks ennast välja puhata 🙂

Õde kutsus külla

Koputasin, koputasin korra-kaks. No ju ei kuule ja helistan…

Mina:”Ei ole ilus külalisi kutsuda ja siis ise kodust ära minna” 😉

Õde:”Aa… Sa juba seal või?! Ma mõtlesin, et sa helistad, kui tulema hakkad.”

Mina:”Ota, sa ei olegi kodus? Ma tegin nalja tegelikult!”

It is almost time to go 

It is almost time to go 

Next week at the same time I’ll be landing at Estonia. Tomorrow is my last working day and day I’ll move out from the house that was my home for 10 months here in Cyprus. I already started packing. I’m not sure if I can take back all my belongings even though I already sent back some of my things 😀 Luckily Gaisa will lend me her hand luggage that will help a lot.

As my flight is on 6. I’ve got some days off to enjoy the sunny weather and just relax to the max 😉 Few nights I’ll stay at Gaisa’s place and some of the nights in a hostel. Saturday I’ve got some party plans in Larnaca. Already have a place to stay and also tickets to the party we are planning to go 🎉 

On Monday it will be probably the last night together with Kertu and Gaisa. So let’s celebrate😂

Even though it is a bit sad to think that I’m closing a chapter “Cyprus ” I’m desperately waiting to see my boyfriend, family and friends. I’m sure the new chapter will be awesome. A new adventure and who knows where it will lead me…

Meil on majas Pätu

Meil on majas Pätu

No näiteks eile peitis Pätu ära telekapuldi. Ja oh seda draamat… Proua oli nii endast väljas, et hirmus hakkas. Jaa… No mina pikutasin (mul oli meeletu peavalu) ja siis Lia palus mind appi pulti otsima. Unise, valutava pea ja pisut pahasena kobisin alla. Siiski viisakaks jäädes, ütlesin prouale tere, aga ta ei vastanud. Mõtlesin, et ju on nii närvis, et ei pannud mind tähele, ega kuulnud. Ütlesin uuesti, aga ikka ei mingit vastust. Siis küsisin, et kes eile viimasena telekat vaatas, ikka ei mingit vastust. Ta karjus laste peale, sundís kõiki otsima, ise mega närvis olles. Ma siis aitasin ka otsida, vaatasin kõikidesse kohtadesse, ka võimatutesse. No näiteks: Tõmbasin kummikindad kätte ja käisin prügikastis, kuna hommikul võtsin suurest toast taldriku, millel olid mango jäätmed. Mõtlesin, et äkki oli pult kogemata taldrikul ja mina viskasin selle ära, sest ega ma seal hämaras ei pruukinud seda märgata. Prügikastis ei olnud. Mingi hetk ülemus rahunes, ajas rahva laiali, et ega me seda hetkel ikka ei leia. Proua:”Gare homme otsib, kui ta nagunii koristab”. All right, ma mõtlesin… Läksin jalutama, sest ausalt öelda, oli see väga alandav ja vastik. Mitte see, et otsimine minu kaela lükati, vaid see, kuidas ta oma laste ja minuga suhtles. Tema vaatas telkut viimasena, aga pani meid kõiki tundma, nagu me oleksime meelega puldi ära peitnud. Jalutades meenus, et mul pesud triikimata(see peavalu ajas päeva sassi). Triikisin pesu ära, samal ajal oli pere magamistubadesse läinud ja mina otsustasin minna tagsi alla, seda paganama pulti otsima. Ja oh imet, pult oli diivani vahes. Mõtlesin, et pult olemas, peaks rahu maapeal olema. Aga mind jäi piinama üks asi. Kuidas see sinna sai. No vaadake, pult ikka kaob ja vaob aegajalt. Aga sellises kohas?! Seda oli sealt raske kätte saada, seega peab olema ka kunst see pilt sinna vahesse saada. See ei andnud rahu ja hommikul, kui kõik olid ära läinud, proovisin seda paganama asjakest sinna vahesse tagasi saada. Päris keeruline oli, raskelt läks. Seega on minu jaoks siiani müsteerium, kuidas see pult sinna sai.

Ja vot, et mul just Pätu täna meelde tuli ja teda süüdistama hakkasin oli see, et meil juhtus sama asi, nagu seal lastesaateski.
Mingi hetk kuulen, et hirmus kisa on jälle lahti. Läksin asja uurima ja pm astusin basseini 😀 Pätu oli jätnud vannivee jooksma. Nii et tna õhtul saime terve perega põrandalt vett kausidesse kühveldada ja spekuleerisime, et mis siis homme 😀

Aga et ma päris hulluks siin ei läheks, sain täna mega armsa üllatuse, mis mu murekortsud sirges tõmbas ja näole naeratuse tõi. Nii nagu vanades armastusfilmides, sain ka mina peiklut päris ümbriks ja posti teel saadetud kirja 🙂

Kui miskit erku, eks siis jälle kirjutan. Meil siin juba igav ei hakka 😀

Saadan päikest :*

It feels good to feel good

Every time I feel good or something good happens with me I’m afraid to write it down. I’m scared that it will turn to the opposite. But at the same it it is sad to see that I’m mostly writing about bad emotions. But well.. let’s give a try and hope that the good will stay even if I’m saying it out loud 🙂

Today I took a bit easier. Did only the basic cleaning and of corse cooking. Instead of doing housework I went out to find a shoes. I was looking for a new trainers for a long, but few days ago I noticed that I really need the new ones. Anyways… I found the ones that I like and this time I didn’t get the white trainers like I usually do 😀 Little change for a while. Today I enjoyed the homework with Thor. He behaved very well and also put some effort. I can see that I’m more close with the kids now. They do respect me more than before. I’m sure it’s 50% because they know me more and bc of that they feel more comfortable and also the same from my side. And probably thats why I write in english this time, I’ve been talking a lot in english lately. (I told Thor to take his clothes to the laundry. T: Why do I have to do that? G: Bc I say so. T: Who made you to be the boss. (I din’t say anything, was just giggling on my own :P) Then L said: Mom made her a boss. And no discussion after that 😀 . It also reminded me a moment from the kindergarten… Again I told two boys to do something and one of them replied: Yes BOSS. Me giggling again and said I’m not your boss, I’m a teacher. And then Janar was joking back that “Yes you are, you are our boss”. Aww… sometimes I miss my time in the kindergarten. Maybe I don’t but it is always good to remember the jokes and good laughter with the kids. They are so great. How they can adapt with grownup jokes and just to be sweet 🙂 ) Coming back… And when M came home she was in a good mood and praised the food that I made. And I believe her bc I liked it too and mostly bc kids ate it also ;D I feel so much better here. Yesterday I got an email with a job offer. Good salary and all but I didn’t feel like applying. The first of all I’m not planning to stay in Cyprus for a long and second… I just don’t wanna leave the family (a) It is so different from what I said few weeks ago right?!

In general I’m doing good. All I have to do to keep it in that way, is that I’m trying not to think  too much about the future and also give my best to enjoy the good that I have at the moment. The only complain I can add is that I assumed it is much warmer outside by now 😛 It was raining today and now it is freezing outside.

Beside of work…  Went back to the gym last Friday, doing good with not eating after six, I don’t eat too much sweets (bc there is never too much of sweets 😀 ). All I need now is a good night out with my girls 😉 And this year more than ever I’m waiting for the easter 😛

A lot of love and hugs

Lõuna rindel muutusteta…

Lõuna rindel muutusteta…

Hoian kahe käega peast kinni ja mõtlen, et mis siis saab? Kunas saab ja kas üldse saab… Ma tunnen, et ma ei taha siin olla. Selline tunne on, et mulle on valetatud. Igaksjuhuks vaatsin veel esimesed meilivestlused üle, et äkki ma mäletan valesti, aga ei. Mulle lubati tööd, kus õhtud on vabad. Vaid korra nädalas lapsehoidmine. Aga hetkel on õhtust sebimist küll ja küll. See ajab mind marru. Kuidas on võimalik tööülesandeid muuta minuga läbirääkimata?!

Nii ma siis käin muutkui mööda tööportaale, otsin ja vaatan uusi võimalusi. Minu Küprose pere (KGB 😀 ok, ok.. KKG Kertu, Kaja ja Gaisa) on mega toetavad. Üritavad mind aidata töö leidmisel ja on lihtsalt moraalselt toeks. Muide, mul on siin ka uus väike sõber-Daniel 🙂 Kertu poja on mind ka lõpuks sõbrana aktsepteerinud 🙂 Tööga on nii, et väga palju väljavaateid ei ole. Takistuseks on kas keele oskamatus (vene- ja kreeka keel), tutvuste puudumine v hariduse puudumine. Sest lasteaiaõpetja haridusega suurt siga ei tapa, seda enam, et ma tegeikult ei taha lasteaeda tööle minna. Hetkel vist võtaksin isegi pakkumise vastu, aga pakkumisi pole 😀 Ja siis tegelikult on veel üks nüanss… Aga sellest juba teine kord, siis kui ma ise ka täpselt tean,millest ma räägin 😀 igatahes üks päiksekiir mu elus hetkel on. Aga nagu eesti vanasõnagi ütleb, siis “tibusi loetakse sügisel” 😉

No igatahes seoses sellega, et mul normaalset tööd ei ole, tekkis mul soov kooli minna. Ilmselt esimeseks valikuks on raamatupidamine. Aga ma ei ole päris kindel, et see on just see. Kuskile ametikooli, paariks aastaks. AGA MIDA??? Kriteeriumiteks on kindlasti õhtuõppe võimalus ja tasuv töökoht. Tasuv see pärast, et amet, mis mulle sobib on mul juba omandatud. Kahjuks on palgad sellel ametikohal väga väikesed (eriti Eestis). ok.. Küprosel on head palgad, aga õpetaja amet eeldab siiski fluent, kas siis English v Greek, olenevalt koolis kasutatavast keelest. Kõnes vb suudaksin inimesi veenda, et olen “fluent”, aga kirjas ilmselgelt mitte 😦 Ma oleksin hea meelega lapsehoidja, see mulle meeldib 🙂

Ilm on siin ilus ja järjest paremaks läheb. Täna pesin vaipa õues ja vist sain isegi pisut päikest. Peale tööd, kui jalutama läksin, panin selga uue suvise kleidikese ja tagi. Oh, kui hea on, kui ei pea karupükstega õue minema 😛

Kuradi kassiraisk

Kuradi kassiraisk

Täpselt 10 päeva reisini. 17. varahommikul lendan Itaalisse, kus mind ootavad James ja Nicola. Niiväga ootan nendega taaskohtumist. Ja mis asja juures veel äge on, et ilma konkreetselt plaanimata, on viimasest kohtumisest möödas täpselt aasta. No vb 1 päev siia sinna, sest möödunud aastal lendasin 18. 😁 Aga sel korral siis pisut teisiti, me kõik lendame 😛 

James organiseeris meile majutuse ja pisut mõtles ka kohtadele, mida külastada, aga üldiselt suurem plaan meil puudub- vaatame jooksvalt. Esialgselt tahtsime ka Dariot külastada, aga see kutt läheb hoopiski ära, nii et teda me seal ei kohta. Niisiis veedame oma aja Milanos ja vb külastame Rooma’t vb Veneetsiat. Eks siis kohapeal selgub. Itaalia toitu ootan 😁 Eks ma ju siin teen ise ka pastat, lasanjet, cannelloni’si ja pitsat… Aga uudishimu on suur, et kuidas see kõik Itaalias, itaalase poolt valmistatuna maitseb 😂

Ja kusjuures alles täna tuli esinest korda päriselt reisiärevus ja elevus. Eelnevalt oli küll soov ja ootus, aga elevust ei olnud. Alles nüüd, kui ülemusega seda nädalat plaanisime ja arutasime ja ta mainis, et kui kõik see läbi on, saad Itaalias puhata, 10 päeva Itaaliani.  JA SIIS lõpuks jõudis minuni, kui vähe aega on mul vaja oodata seda suurt asja 🙃

Tavaliselt me endi nädalaid nii detailselt ei planeeri, aga sedapuhku on nii, et Boss läheb ära ja kogu koormus jääb minu kanda. Päris üksi ma muidugi ei jää, Safta tuli ka mulle seltsiliseks ja appi. Safta on bossi ema ja Safta ei ole tema nimi. See on heebra keeles vanaema. Lugu on aga selline, et mul mitte ei jää tema nimi meelde ja tundub, et tal pole midagi selle vastu, kui teda Saftaks kutsun 🙂 Ta on äge vanaema. Ta tundub parajalt võimukas, otsekohene, krutskitega ja väga sooja südamega naine. Ta oli siin ka minu teisel nädalal ja õpetas mulle nii mõndagi söögitegemise kohta. Kui tegin suppi, mis on tema firmaroog, ütles üks lastest, et see maitseb täpselt samamoodi 🙂 aga selge on see, et vanaema oli poti kõrvalt puudu ja see komponent oli täiuslikust supist puudu 😂

Niisiis palun saatke minu poole häid ja toetavaid mõtteid, et mul jaguks energiat olla ühtaegu kokk, koristaja ja kasuema 😂 aaa… ja autojuht ka.
Kui jõulude ajal Eestis käisin, ütles Kris, et kubasid ju suitsetamise maha jätta, kui Küprosele lähed. No vot mina seda lubadust küll ei mäleta. Et no kuidas ma küll võisin sellised, ilma katteta lubadusi jagada?! No igatahes ei ole ma selleni ikka veel jõudnud. Küll ükskord algab aega, kui Gare suitsetamise maha jätab. Seni aga, käin siin kõrval asuvas kioskis omale seda narkootikit ostmas. Ja pull lugu on see, et see kutt kes seal müüja on, teab mind ja minu soove nii hästi, et ma ei pea küsimagi, ta lihtsalt ulatab mulle ühe pakikese. Tore kui keegi mind ka sõnadeta mõistab 😉 ja tundub, et ka mu kirevates värvides tuulepluus on talle nii tuttav, et täna juba enne sisenemist, haaras tema juba minu soovitud asja 😂 See oli ühteaegu nii naljakas kui ka liigutav. 

Minu naabritel on kass. Selline Garfieldi moodi kass, ainult et mitte nii paks. Ta on  pidevalt meie maja eest, õõrub seal ennast mööda seinu ja põrandat. Täna ka, kui kioskist tulin. Paitasin teda ja sügasin… Oi, kus ta mõnnas. Ja hetkel, kui püsti tõusin ja talle “tsau” ütlesin, hüppas ta mulle jalga kinni. Vot nii tänamatud ja salakavalad need kassid ongi. Ja te veel küsite, et miks mulle kassid ei meeldi?!