Olen Bulgaarias, käes on viimane relaxed õhtu. Nicola läks juba hommikuse lennuga ja olen nüüd üksinda järgmises hotellis. Võrreldes esimesega on siin suurem ja mõnusam bassein, aga hinnavahe on ikkagi suuresti mägatav. Eelmine oli puhas, kaunis ja kindlasti uuem. Staff oli esimeses palju sõbralikum ja viisakam kui siinne staff. Üleüldse peab mainima, et bulgaarlased on üsna ebaviisakad. Klienditeenindus, viisakus ja lahkus on nulli lähedane. Vaid kahel korral olen saanud sõbraliku vastuse, kui midagi küsinud olen. Teistel kordadel on laused ühesõnalised, ülbed, vastikud.
Ilmad on olnud super, tean, ka Eestis samal ajal samad ilmad, aga ma ei kahetse aja valikut. Igaljuhul on siin rohkem puhkus, kui see Eestis oleks olnud. Ja pealegi mis fun on tööl olla, kui väljas päike lõõskab?!
Siin on nii palju odavat nänni 😀 No ostsin minagi endale firmaka rahakoti ja iss’ile Tommy särgi 😉 Midagi traditsioonilist kaasa osta ei ole. Müügil on Türgi maiustused, Putini pildiga rannalinad ja hiina rannanänn ja muidugi ohtralt rip-off kaupa, mille lõksu ka mina langesin. Tna nägin mega ägedaid kotte, sellised stiilsed ja ei tundunud võltskaubana. Kutt, kes asju müüs reklaamis ka kui käsitööd. Ma siis küsisin, et kes neid teeb. Ta: ei tea, Türgist tulevad 😀 sinna paika need siis ka jäid.
Nicolaga käisime iga õhtu väljas. Mõnel õhtul klubitamas ja teistel niisama chillimas. Kordagi ei teinud ise süüa ja peab mainima, et toitu bulgaarlased juba oskavad teha. Vaid ühel korral oli toit seedimatu 😀 Eriti head toidud juhtusid meile Sofias. Klubi kogemus oli suht naljakas. Klubid oli täis noori, kes olid 10-15a nooremad. Suht vanana tundsime end, isegi N, kes on minust 3a noorem. Ma muidugi näen noor välja ja nii mõnigi noor poiss tuli minuga flirtima. Ja siis ma mõtlesin, et kui ma oleks 15a lapse saanud, siis võiks olla ta mu poeg 😂 N võrdles neid oma vennaga, kes on 16. Ühesõnaga nende purjus ja narko uimas laste seast me sõpru ei leidnud. Polnudki vaja. Paaril õhtul istusime hotelli rõdul ja jutustasime hommikuni. Nii relaxed ja mõnus oli kõik see.
Inglise keelega saab siin hakkama, aga vene keel oleks hiiglasuureks abiks. Isegi minu pursitud numbrid ja paarid vale grammaga laused olid abiks. Mis siin salata, mulle meeldib vene keel ja ka soovin väga seda uuesti õppida. Et ma räägiksin nii hästi, et kui ma Paavli Maximasse lähen ja ükski müüja minust aru ei saa, siis saan vene keeles öelda: Mina ei pea oskama vene keelt, ometi õppisin selle Eestis elades ära, aga sina Eestis elades ja töötades klienditeenindaja pead eesti keelt oskama! Uhh… see on muidugi omaette teema, aga ka siin. Ma näen mega turist välja, aga ikka pöördutakse minu poole “strastvui”. Ja sama jama oli Küprosel. Siis mul Kopli kogemust ei olnud ja suhtusin sellesse huumoriga. Hetkel tuleb minu suust raudne “Helloo” ja kui peaks juhtuma, et minu poole pöörduja on siiras ja viisakas, aga ei kavarkuti inglishit, siis võin paruskit purssida.
Teisi eestlasied olen kohanud korra. Täna bassu ääres sattusin nendega kõrvuti. Aga tüüpilise eestlasena kaalusin, kas võiks/peaks tervitama ja otsustasin vaikida 😀
Aga näis, kui hommikusöögil neid kohtan, siis vast ikka annan endast märku. Sest tegelikult on tore välismaal olles Eesti keelt kuulda. See on nii armas tunne, et kuigi meid on nii vähe, siis jagub meid kõikjale.
Üks kehva asi veel: wifi!!!!! Seda lihtsalt ei ole. No on, aga nii halb! Harjumatu. Ja hetkel (ka eelmises) hotellitoas seda ei ole, isegi grammi võrra mitte. Seega, joon siin all lobbis oma joogi lõpuni, teen viimase tiiru instas ja siis tuppa, et homseks ennast välja puhata 🙂
